Kui palju sa oled kuulnud neid naisi, emasid-isasid, kes ütlevad, et teevad oma laste nimel kõike?
Ja selle “kõige” all on õnnetus suhtes olemine kaasvanemaga, enda vajaduste sh puhkusevajaduse allasurumine või edasilükkamine ning “oma ajast” mööda vaatamine.
Selline käitumine ei pane meie lapsi end tundma väärtuslikuna, vaid õpetab neile, et “Keegi on väljaspool ennast tähtsam”.
See loob alateadvusesse uskumuse ebapiisavusest – sest endast “tühi” vanem ei suuda tegelikult päriselt kohal olla lapse elus, isegi kui ta füüsiliselt justkui on.
Laps jääb energeetiliselt nälga (ilma tähelepanu ja tema vajaduste päris kuulamiseta) ning võib sealjuures hakata nõudma aina enam, hoopis eemalduda või mõlemat.
Tähelepanu ≠ ainult lapsega tegelemine, vaid päris kohalolek ehk energeetiline armastava pilguga toitmine ehk päris huvitumine ning huvi lapsesse ja tema tegemistesse.
Vanem teeb aina rohkem vastutahtmist, vihastades, kurvastades, endast üle sõites ega saa aru, miks olukord ei muutu, vaid läheb hullemaks.
Kuni on punktis, kus soovib juba lihtsalt alla anda ja põgeneda.
Teisel juhul näeb laps kurnatud vanemat ja tahab talle samamoodi anda (kuid sellest ei piisa).
Hakkab võtma vanema pealt vastutust, et teda “päästa” ja jällegi loob endas illusiooni “ebapiisavusest”, sest vastutus lasub vanemal endal.
Päästja rollis õpib laps jällegi ennast ja enda vajadusi tahaplaanile jätma.
Edasi saab sellest ennast ohverdav programm, mida kantakse siis järjest edasi.
Täiskasvanu, kes on kasvanud sellises kodus, kus vanem on olnud eemal ega ole vastutust võtnud, tahab oma lastele olla võimalikult palju “piisav”.
Korrates tegelikult sama mustrit teise nurga alt.
Näiliselt mitte andes “vastutust” lapsele, mis tegelikult õõnestab lapse iseseisvaks saamist, elus iseseisvate otsuste tegemist ja veelkord vastutuse võtmist täiskasvanuna.
Ehk täiskasvanu võib püüda oma lapsele pakkuda kõike seda, millest ta ise ilma jäi, ning minna seejuures teise äärmusesse.
“Mida rohkem tuleb “tegemine” alateadlikult enda piisavuse tõestamiseks, seda rohkem ebapiisavana Sa tegelikult end tundma hakkad“.
Alati on puudus, mis aina kordab end.
“Mitte pole lapsed intensiivsed, vaid me ise oleme endale intensiivsed, kui me oleme koos lastega.“
Just selle tõttu, et oleme ise enamjaolt kogenud puuduses olemist.
Sinu lapsed peegeldavad Sulle täpselt, kui kohal Sa oma elus tegelikult oled.
Mõtisklus:
Kus ja Kas Sul on oma Elu?
Millest koosneb Ainult Sinu Elu?
Kus ja Kas lapsed on Päriselt Sinu Elus õigel kohal?
Enda vajaduste eest hoolitsemine ei tähenda lapse vajaduste eiramist. Lapsele vastutuse andmine ei tähenda tema koormamist või üksi jätmist.
Tasakaal.
